Reisimine

Lugu ilmus Õhtulehe 2019. aasta jõululisas.

Romantiline jõulukink: retk talvisesse loodusesse  

Karl Adami, loodusfotograaf, 13. detsember 2020 16:30
Looduseretkele minnes on väga oluline riietuda ilmale ja retke pikkusele kohaselt.Foto: Pixabay
Käes on aasta hämaraim aeg, kui loodust on haaranud näiline rahu ja päikesepaistelised päevad on eriti hinnas. Oodatuim on aga valge kohev lumevaip, mis toob pisutki valgust ning laotab laiali huvilist põnevate lugudega kostitava jäljeraamatu. Mind on see aeg lapsest saati paelunud just tänu erilistele hetkedele.

Mul ei ole lapsepõlvest meeles kõik luuletuste eest lunastatud kirevates paberites kingitused, küll aga mäletan iga jõuluaegset käiku kalmistule, pisikesi avastusretki loodusesse ja jõulupuu toomisi kodumetsast. Põnnina viidi mind sageli lumememmesid ehitama või sõidutati kargel talvepäeval tõukekelgul, mõlemal pool rada sirgumas lumekasukais kuused ja männid, mille tippudes askeldasid suur-kirjurähnid.

Samal teemal

Miks mitte kinkida jõuludeks lähedastele, sõpradele või iseendale kuuse all jagatavate asjade kõrval – või hoopis nende asemel – üks looduseretk. Igal juhul jääb see meelde ja kosutab palju rohkem hinge kui uued sokid, praepann või lõhnaküünal.

Vaikuse nautijale 

Enamik laudteedega varustatud rabasid on jõulude ajal võrdlemisi rahvarohked, seal ei pruugi vaikust ega rahu leida. Kui aga minna mõnda vähem käidavasse paika, saab selgeks, et pole vaiksemat kohta kui talverüüs raba. Tõeline vaikuseelamus on aga laternaretk lumisesse okaspuumetsa: soe küünlavalgus lumel kumamas, salapära ja sügav vaikus, mida saadavad üksikud oksaprõksatused. Külastatav paik ja rajad võiksid olla tuttavad ja päevasel ajal üle vaadatud, et vältida öösel eksimist ja õnnetusi. Üksinda ei maksaks alustaval loodusehuvilisel sellist retke ette võtta, kuid väikese rühmaga – koos asjatundliku juhendajaga – on see meeldejääv elamus. 

Linnu- ja loomahuvilisele 

Sulelisi kohtab praegu nii aedades päevalilleseemnete ja pekitüki ümber askeldamas kui ka parkides. Segametsades on toidulaud rikkalikum, sest seal on vanemaidki puid, seega ka tõenäosus tiivulisi kohata suurem.

Tänavu soovitan ette võtta käigu kuusemetsa. Suuremat osa Eestist on tabanud kuusekäbiuputus, tänu sellele saab seal silmata kuusekäbisid kangutavaid oravaid, pisikesi musttihaseid, siisikesi või kuuse-käbilinde. Viimaseid võib ühel aastal olla meie mail vaid tuhatkond, käbirikkal aastal nagu tänavu on neid aga sadu kordi rohkem. Pesitsemise ajastavad nad käbide järgi ehk siis nad on ühed vähesed, kes saavad meie metsades ka talvel pesitseda. Käbisid töötlevaid käbilinde jälgides ei maksa end liialt kauaks puu alla unustada – seal võib kergesti käbiga pihta saada. Talve tunnuslinde leevikesi ja teisi vintlasi kohtab neil päevil kraavipervedel ja põlluservades laiuvates umbrohupuhmastes. Leevikesed võivad olla üsna pelglikud, aga kui tegu on ihaldusväärse toitumispaigaga, naasevad lendu peletatud linnud mõne aja pärast. Linde ei maksa liialt häirida, sest elus püsimiseks peavad nad pea kogu valge aja toitumisele kulutama.

Talvine jäljeraamatki tasub uurimist, sealt saab aimu, kus on viibinud ja mida söönud põdrad, mis radu pidi liigub koheva kasukaga rebane ja kus on kepselnud käbikuningas.

Vaikuses on hääli

Paljud väikesed värvulised koonduvad talve eel söögi leidmiseks ja ohtude märkamiseks segasalkadesse, kus võib olla kuni kümne liigi esindajaid. Vaikselt liikudes võib lindudele päris lähedale pääseda ja kui veab, võtavad nad looduses viibija omakski. Looduses on sel imelisel ajal aga muidki helisid, mida kuulata: sõltuvalt ilmast lumi kas krudiseb, lirtsub või sahiseb, pakane lööb häälekalt lõhki puuhiiglasi. Lumesajulgi on oma kõlad ning jää võib tekitada sügavaid müstilisi helisid. Looduse hääled vaheldumisi vaikusega on miski, mis paitab jõuluajal meeli.

Hoia end soojas 

Looduseretkele minnes on väga oluline riietuda ilmale ja retke pikkusele kohaselt. Parka või muu soe talvejope on krõbeda ilma korral hea mõte, eriti kui püsida ümbritseva jälgimiseks veidi pikemalt paigal, aga aktiivseks liikumiseks ei pruugi see olla parim valik. Pikemaks matkaks on mõistlik riietuda kihiliselt: siis saab kihte vajaduse järgi maha võtta ja juurde panna.

Retk on mõnus, kui käed-jalad püsivad soojas. Lambavillased kootud kindad pole minu aastatepikkust kogemust mööda parim valik. Mina kannan tuulekindlaid voodriga kindaid, hästi hoiavad sooja ka kihilised kindad. Igaks juhuks võiks kaasa haarata varupaari.

Sokkides korralikes saabastes võiksid olla meriinovillakiud – meriinovill soojendab ka siis, kui sokk on niiskeks läinud. Kui ilm on pehme ja retk võib viia ka vesisematesse paikadesse, soovitan voodriga kummikuid (neid ei tohi segamini ajada soodsate PVC-materjalist jalatsitega).

Talvine rõivastus ei pea olema tingimata paks: tähtis on kihilisus ja pealiskihi tuulekindlus. Ja muidugi maitseb värskes õhus taevalikult kuum tee ja väike vahepala.