Inimesed

Heidi Hanso: „Mind ei sega, kui kaerahelveste realiseerimistähtaeg läbi on: kui seal keegi sees ei ela, saab putru teha küll!“ (6)

Heidi Hanso / Nipiraamat, 9. veebruar 2020, 15:07
Ütlen omast kogemusest, et ükski söök ei lähe halvaks järsku pärast kindlat kuupäeva.Foto: Erki Pärnaku
Mul on tunne, et järjest enam eestlasi hakkab mõtlema sellele, kuidas ja mida ning kui palju me sööme. Mida ostame, mida säilitame. Ja mis veel tähtsam: kui palju me ära viskame. Ka mina, ja ma mitte ainult ei juurdle, vaid oskuste piires ka tegutsen.

Minu silmad avas sel teemal mõne aasta tagune telefonikõne ühelt tuttavalt, kes pakkus mu loomadele ühe Eesti jaeketi samal päeval realiseerimisaja ületanud, äravisatavat kraami. Tema sai seda oma loomadele (seadused keelasid seda kindlalt inimestele anda) ja kuna tema elukad ei suutnud kõike ära tarbida, oli ta lahke jagama. Muidugi, mõtlesin mina!

Kuidas selline asi võimalik on?
Vurasin autoga kohale, et oma ettekujutuses peale võtta närtsinud salatilehti, kuivetunud porgandeid ja ehk mõne leivakoti. Peale kõige selle ootasid mind ees kinnised banaanikastid, täiesti korralikud sibulad, olematute plekkidega õunad, sinihallitusjuustud, kringlid-saiakesed ja muu kõikvõimalik toidukraam. Mis seal salata, neist loomadele mõeldud banaanidest tegin ka kooke, krõpse, smuutisid.

MANNAPUDER PIPARKOOGIGLASUURIGA: Kui piparkooke oli krõbistatud juba piisavalt, aga glasuuri ikka üle, kaunistas Heidi ülejäänuga laste hommikupudrud.Foto: erakogu

Samal teemal

Korraliku kauba äraviskamise põhjus oli tegelikult lihtne: uus partii tuli peale ja vana, mis siis, et veel täiesti toidukõlbulik, oli vaja ära visata. Aeg-ajalt olid siinse kohaliku poe banaanid oluliselt kehvema väljanägemisega kui need, mis sealt kastist välja võtsin. Jummel tänatud, et see poekett, osaliselt õigustatud, osaliselt jaburatele nõuetele vaatamata seda toidukraami minema ei visanud, vaid saatis loomadele, kes talvisel ajal igast lisavitamiinist abi saavad ega pahanda sugugi, kui pirnil on ots pehmeks läinud. Kõik, mis vähegi reeglite kohaselt inimkõlbulik, oli juba enne õnneks abivajajaid toetavatele organisatsioonidele laiali jagatud. Tean, et praeguseks on see probleem leevenenud: seadusi on pehmendatud ja tänu mitmele organisatsioonile leitakse vääriline rakendus kõigele, mis vähegi söögi- ja söödakõlbulik.

Et ei läheks raisku
Pärast kokkupuudet sellise lausületootmisega hakkasin oma toidukorvile palju tõsisemalt mõtlema. Kui käin poes, valin alati kaupa, mis hakkab realiseerimistähtaega ületama. Seda seetõttu, et on soodsam, aga ka seepärast, et ma ei suuda elada teadmisega, et minu mugavuse tõttu lõpetab see kraam prügilas. Ma ei osta asju nädalateks ette, vaid käin poes sageli ja seetõttu ei jää realiseerimiskuupäevale lähenev kaup mu koju pikalt seisma.

ÄRAVISKAMISE ASEMEL: Et aegunud neljaviljahelbeid mitte ära visata, tegi Heidi ülejäägist laste Uma ja Rajuga hoopis küpsiseid. Maiused maitsesid hästi, keegi pärast kõhuvalu ei kurtnud ja haigeks ei jäänud.Foto: erakogu

Siiski on aja jooksul mu kuivainekappi tekkinud mitmeid pakikesi, sahvrisse seisma jäänud eelmiste aastate hoidiseid ja sügavkülma mõni tükk liha. Võtsin jaanuaris vastu otsuse süüa oma varud ära ja mitte osta poest uut peale. Mind ei sega, kui kaerahelbepaki realiseerimistähtaeg isegi aasta jagu üle on: kui seal keegi sees ei ela, saab sellest putru teha küll. Maal elades on nii minu kui ka laste organism tõenäoliselt ka iga bakteriga juba kokku puutunud, nii et toidumürgistust ei karda.

Pistame kõik nahka
Ütlen omast kogemusest, et ükski söök ei lähe halvaks järsku pärast kindlat kuupäeva. Realiseerimistähtajale lähenevasse toitu tuleb suhtuda eriti ettevaatlikult, aga ausõna, kapinurka jäänud konserv kannatab süüa ka aastaid
hiljem. Loomulikult tuleb ettevaatlik olla liha- ja piimatoodetega, aga seal ütleb maitseja lõhnameel kohe, kui midagi valesti on. Kainet mõtlemist ja mõnusaid retsepte toidu uus-, taas- ja ärakasutamisel!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee