Lemmikloom

Jõulud varjupaigas ehk Kuidas me saame aidata hüljatud loomi? 

Triin Raestik / Naisteleht, 11. detsember 2019 06:00
Koer, koerad Kodututute loomade varjupaik PaljassaaresFoto: Martin Ahven

Helge loomuga Kalo on koer, keda on teiste seas võimatu mitte märgata. Tegus ja sõbralik loom lihtsalt jääb silma. Kutsikapõlve veetis praegu umbes üheksa-aastane Kalo päris enda kodus, oma inimese hoole all. Kui pere kolis, jäeti truu sõber aga ilma hooleks.

Paljassaares asuva Tallinna loomade varjupaiga juhataja Relika Lind räägib, et Kalo päriskodu asus üsna varjupaiga lähedal. Kodus oli koera kaaslaseks teinegi, sootuks pisemat kasvu kutsu. Mõne aasta eest, kui pere pidi kolima, võeti väike lemmik uude kodusse kaasa, suurt kasvu Kalost aga loobuti. Nõnda loom esimest korda varjupaika sattuski.Seesugune otsus koer hüljata on suuremale jaole inimestest üsna mõistetamatu. Ega Kalo südagi sellest aru saanud. Nutikal loomal õnnestus parajal hetkel jooksuaediku alla auk kraapida ja peremeest otsima minna. Õnneks leiti Kalo varsti üles ja ta jõudis suurema ebaõnneta Paljassaarde tagasi. Rohkem pole kutsul õnnestunud varjupaigast putku pista ja nüüd ootab ta juba peaaegu poolteist aastat varjupaigas seda «oma inimest».

Ikka koju tagasiKord, läinud aasta suvel, õnnestus Kalol tegelikult üürikeseks ajaks uus kodu leida. Ta «lapsendati» Nõmmele. Aga Kalo on üdini truu loomuga ja liputas päeva möödudes Paljassaares varjupaiga värava taga rõõmsalt saba. «Kalo oli hakanud varjupaika koduks pidama ega leppinud uue kohaga. Võttis kätte ja seikles läbi linna meie juurde tagasi,» meenutab Relika. Ta nendib nukralt, et «lapsendajad» ei olnud paraku valmis põgenemismurega tegelema ja loobusid koera võtmise plaanist. Nii ongi Kalo endiselt varjupaiga hingekirjas.Relika sõnul peab koer end inimestega üleval väga sümpaatselt. Päevast päeva on Kalol naeruvõru koonu ümber ja pilk otsimas kätt, millest maiustust nosida. Loom on alati valmis tormama pikale värskendavale jalutuskäigule. Ükskõik, kas rihma teisest otsast hoiab kinni mees või naine, noor või vana. Ühise keele leiab sõbralik sell kõigiga. «Päris esimesele vastutulijale Kalo sülle ei karga ega oota, et võhivõõras teda hellitustega üle puistaks,» nendib Relika. Väärika kutsu lugupidamine tuleb ikka ära teenida. Aga kui see saavutatud, peab Kalo «oma inimesest» vägagi lugu. Praegu, paraku, pole tal veel kahejalgset, kellele austust alatiseks jagada. Aga ta ootab ...

Samal teemal

30.12.2020
Loomaarst soovitab: ole aastalõpu tulemöllus oma lemmiklooma jaoks olemas!
20.12.2019
Põhjalik selgitus: miks koer haugub ja kuidas selle kombega võidelda?
15.12.2019
Ajakirja Käsitöö tegevtoimetaja Ülemiste heategevuslikust jõululaadast: „See oli üks siiramaid käsitöölaatasid, mida ma näinud olen!“