Reisimine

Kevad ja marmorilõhn Firenzes 

Tõnis Erilaid, 24. juuli 2004 00:00
KAUPLUSTE SILD: Vaade Ponte Vecchiole, maailmakuulsale ehtekaubandussillale (taamal).
Kui tahta sõpru proovile panna, siis võib neilt pärida: millised linnad on olnud paaril viimasel sajandil Itaalia pealinnad? Kes nüüd Roomat ei tea, ütlevad kõik. See, et Euroopa renessansipealinn Firenze tervelt viis aastat Itaalia taasühinemise järel pealinnaks oli, torkab vähestele meelde.

Kindlasti on see ilus legend, et Caesar Fiesole ja teiste lähilinnade (ajaloolised etruski linnad) edust häirituna Firenze lasi rajada ning linnale aprillikuise Floralia-püha järgi nime valis. Aga legendid ju ongi selleks, et neid uskuda. Ajaloost veel nii palju, et Toskaana pealinn ja Euroopa ühe tuntuma suguvõsa – Medicite – häll ja kustumispaik Firenze on üle elanud eredaid ja vähem eredaid aegu. Siin on võimutsenud teokraatia (kuni kange ja põhimõtteline Savonarola tuleriidale paisati, seda kohta tähistab tänaseni märk Firenze ühel peaväljakutest). Siin on olnud vabariik. Tõsi, selline vabariik, kus kodanikel vähe, kui üldse midagi öelda oli ja eliit (Rein Langi lemmiksõna tänapäeval) võimutses – näiteks Medicidki kerkisid esile jõukurite hulgast ja algul kamandasid linna ilma ühtegi ametlikku võimupositsiooni omamata). Siin on olnud suurhertsogiriik, valgustatud monarhia (prantslaste Lorraine’i dünastia) ja ka töörahva riik, midagi algkommunismi sarnast.

Mistõttu ettevaatust suvisel ajal – linn on üle ujutatud sadadest tuhandetest turistidest, kellega välikohvikute ettekandjad ja suveniirimüüjad töökoorma all ägades ja siiski vapralt naeratades suurivaevu toime tulevad.

Tegelikult vaevab mind tagantjärele kogu aeg üks mõte. Mille järgi lõhnab Firenze? Tõesõna, mitte ei meenu. Meeles on ääretu uputus punaseid katuseid (noorena arvasin, et sellised on ainult Tallinna vanalinnas, aga võta näpust). Meeles on võidu kihutavad kaheksalised paadid Arno jõel.

Aga isegi see, kuidas jõgi lõhnas või kas üldse, pole meeles.

Miks see mind piinab? Kuri Ühendriikide turist ütles seal mulle, et linn on heitgaase tulvil ja ülepea pole Firenzes midagi huvitavat peale ajaloo. Ei tundnud ma heitgaase siis ega tule need takkajärele ka meelde.

Kuid kiirturistile, nagu too ameeriklane, või fotoaparaatide-videokaameratega ringi liikuvatele jaapanlastele, on Firenze õdus linn selle poolest, et vaatamisväärsused on selgelt rühmitunud.

Piazza del Duomo

Toomkiriku väljak. Linna usuline keskus (kuid kindlasti kõndige hiljem vaatama ka imekaunist Santa Croce katedraali, mis jääb pisut kaugemale).

Vaimustav heledana kiiskav kellatorn, nagu portselanist mänguasi, jääb kõigepealt silma. Kolm suurt kunstnikku on seda rajanud – esimese korruse Giotto, kellelt pärineb ka torni projekt, teise – oma kaarakendega, mis ehitise elegantsi ja noolsirgust rõhutavad, Andrea Pisano ja kolmanda korruse Francesco Talenti.

Tema oli ka kellatorni marmorkatte valija: valge on loomulikult kuulsast Carrara murrust, punane San Giustost, roheline Monte Ferratost.

Giotto ja Donatello skulptuurid ehivad kellatorni. Tõsi, originaale peab uurima muuseumis – ilmastikuolusid ja aegade kulgu arvestades on kellatornile asetatud koopiad.

Koopiad ei ole aga Firenze maailmaimed – baptisteeriumi (ristimiskabeli) uksed.

«Nad ei mahu ju fotole,» kurdavad turistid.

Ajaloolased kinnitavad, et baptisteerium on Piazza del Duomo vanim ehitis, pärit 5. sajandist, Rooma riigi ajast.

Ajast, mil meie siin põhjamaal alles murdsime end metsadest läbi Läänemere serva, tegime alet põllu alla ja ei unistanudki veel linnadest. Kuid eksklusiivsest vanusest hoolimata pole ka baptisteerium täpselt oma algsel kujul säilinud. Veel vähem otstarbelt – algul oli see ju paganausu ehitis, hiljem katedraal, mis alles 1128. aastal praegusel kujul ümber ehitati.

Baptisteeriumi kolmest uksest on kuulsaim Michelangelolt nime saanud Paradiisi värav. Ghiberti tegi seda veerand sajandit – stseene Vanast Testamendist, Noa lugu, Aadama ja Eeva pattulangemine, Saalomoni ja Seeba kuninganna kohtumine.

Legend räägib, et omaaegsed ehitajad ei osanud nippe, kuidas ehitada hiigelkupleid. Esimene mõte, mis linnaisadel pähe tuli, oli ühtaegu lihtne ja teistpidi keeruline: vedada kokku tohutu mullahunnik, ehitada sellele kuppel ja ümber toestavad seinad, peita mulda arvutu hulk münte ja siis kutsuda linnaümbruse talupojad mulda välja kärutama.

Et kes õnnelik, saab rikkaks.

Õnneks polnud seda vaja. Firenze ehituskuulsust üle kogu Itaalia levitanud arhitekt Brunelleschi, leidis odavama ja nutikama mooduse 42meetrise diameetriga hiigelkupli rajamiseks.

Katedraal seisis aastasadu lõpetamata ja hoopis teistsuguse välimusega, kui meie teda tänapäeval näeme. Korjandusrahaga sai sakraalehitise fassaad praeguse näo alles 1877. aastal.

Ja nagu Tallinnas pidevalt, nii äratas ka toona arhitekt Emilio de Fabrisi valitud stiil elavat vaidlust ja vastuhakkamist.

Piazza della Signoria

Aastasadu on see väljak olnud Firenze tsiviilelu keskus ja praegugi asub linnavalitsus siin, Palazzo Vecchios.

Keset väljakut on tähistatud Savonarola põletamispaik. Kõrval seisab palee, kus oli Niccolo Machiavelli töötuba. Midagi ei ole küll säilinud Vabaduse puust, mille väljakule istutasid Napoleoni sõdurid ja ammugi ei ole jälge Hitlerist, kes siin kõnet pidas. Toskaana elanike rahvahääletus selle kohta, kas liituda Itaaliaga või mitte, kuulutati välja Signoria väljakul (otsus oli jaatav ja vahest eeskätt seetõttu sai Firenze ka riigi esimeseks pealinnaks).

Turiste võlub (teatud nurga all ülivõimsat mehelikkust ilmutav) purskkaev, mida kohalikud nimetavad lihtsalt: «Üks suur valge». Edasi tormatakse hoone juurde, kus elasid omaaegse Medici hertsogi Cosimo I ihukaitsjad. Selle ees on hulk koopiaid maailmakuulsatest skulptuuridest (kaasa arvatud Michelangelo «Taavet»).

Kes imetleb skulptuure, kes puhkab astmestikul jalgu, kes kuulab mõnda tänavamuusikut.

Miks ei ole ma pillimees, et pikemalt Firenzes pidama jääda? Mängivad ju siin itaallastega kõrvu poolakad ja kaugemaltki tulnud muusikud, kes niimoodi läbi aastate Vahemere-riikides rändavad.

Kõrval on Uffizi galerii, olulisemaid kunstimuuseume maailmas Louvre`i ja Ermitaa˛i kõrval.

Ehk on see karmilt öeldud, aga kiirturistil pole seal midagi teha.

Uffizi nõuab süvenemist ja päevi, et korralikult nautida. Igal pildil on oma lugu ja paljude juures tasub põhjalikult teada Firenze ajalugu (piiblisü˛eega piltidel on enamasti kujutatud linna ajaloos olulisi inimesi).

Ponte Vecchio

Ma tean, et soovitusi, mida vaadata (ja mis on kuulus) sajab turistile kui küllusesarvest ning ei hakka kellegi pead segi ajama. Ometi – minu lemmik on Uffizis Botticelli «Kevad». Kuigi paljud eelistavad näiteks Filippo Lippi «Madonnat lapsega».

Üle Arno jõe viskus hulk sildu juba Rooma ajal, kuid sakslased lasid kõik vanad sillad II ilmasõja ajal õhku.

Ühe nad säästsid. Ponte Vecchio on seega ainus Firenze ajalooline sild ja ainulaadne vist kogu Euroopas – selle servades on ehitised, valdavalt omaaegsed kullassepapoed (tõsi, päris kaugetel ajaloolistel aegadel olla mõnes poes ka lihakaupa olnud).

Silla ühel poolel jookseb poekeste kohal kinnine galerii. Seda pidi oli hertsog Cosimo Isel hea ohutu ühel kaldal asuvast Palazzo Pittist teisele kaldale Palazzo Vecchiosse minna.

Galerii projekteeris Giorgio Vasari. Seepärast on selle nimi tänapäevani corridoio vasariano.

Kui tahate Firenzesse tagasi tulla, siis tasub Ponte Vecchiolt kuldmünt Arnosse heita.

Medicite aegadel oli tugev võistlus selle nimel, kes on too õnnelik ettevõtja, kellele antakse ainsana õigus silla lähedal jõe süvendustöid teha. Ilmselt oli jõe põhi kuldmüntidest lausa üle külvatud, miks muidu nii agaralt seda õigust taotleti.

Tänagi on sillal poeke poekese kõrval. Ning igal ruutmeetril mitu turisti, kes Signorialt Medicite residentsi Palazzo Pittit, tohutut pruuni karva ehitist vaatama või pisut edasi, Santa Croce imepärast basiilikat vaatama tõttavad.

Kuid siinkohal pean küll loo katki jätma. Tegelikult on mul tõsine soovitus: kui sõidate – kindlasti sõidate – Firenzesse, siis ärge tehke seda suure turistiderühmaga koos ja kesksuvel. Ülepea on kasulik ise avastada (noh, olgu peale, et mõni tutvustav raamat ja I-punktist hangitud kaart näpus) linnu ja külasid kuhu iganes ka reisite. Ning kõige targem on uurida kohalike käest, mida nemad soovitavad vaadata, mitte kuulata giidide päheõpitud juttu.

Ning – universaalne soovitus: kui otsite lõuna- või õhtusööki, siis eelistage kohti, mis on aasta läbi lahti. Ainult-suvised-paigad on tavaliselt kraad kehvemad.

Mis Firenze lõhna puutub, siis jõudis seal kevadel, märtsis, käia noor kolleeg. Tema ei kõhelnud üldse määratleda: «Lõhnab marmori ja kevadise värskuse järele.»

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee