Inimesed

Rauniku talu perenaine Anne Tiitma: „Minu jaoks on kõige tähtsam, et loomad oleksid söödetud ja hoitud!“ 

Siiri Soosaar, 10. jaanuar 2021 17:54
Foto: Heikki Avent
Kõik põlised saarlased teavad, et Saaremaa kõige päikeselisemas paigas ehk Salme vallas asuva Rauniku talu perenaisel Anne Tiitmal on väga suur süda, sest peale piimakarja ja koduloomade armastab ta hoolitseda ka ulukite eest, jättes neile juba mitmendat talve järjest põllule heinarulle.

Rauniku talu alustas tegutsemist juba üle 30 aasta tagasi, kui talus oli ainult kaks lehma. Talu peremehe kõrval toimetas loomadega ka peretütar Anne. „Isa õpetas mulle, kuidas loomade eest hoolitseda ja üldist talupidamise kunsti,“ meenutab ta. Isa suri aga ootamatult ja kogu majapidamine jäi noore perenaise kanda. Tol ajal töötas Anne veel põllumajandusühistus veterinaarvelskrina ning loomaarmastajana soovis karja suurendada. Varsti lisandusidki tallu paar mullikat ja muidugi hobused, kellega veeti laudast põllule sõnnikut. Õige pea oli karjas juba kümme lehma ja viis noorlooma.

Foto: Heikki Avent

Samal teemal

„1990. aastal pakuti mulle loomakarja jaoks aastaid tühjana seisnud Lassi lauta. Suuremad ruumid andsid taas võimaluse loomi juurde tuua,“ selgitab perenaine. Nüüdseks on Rauniku talu piimakarjas 62 looma ning noorloomi ja mullikaid peale selle umbes 150 isendit. Talus sibavad ringi veel kanad, mõnikümmend lammast, kolm koera ja kaks kassi. Kõigi tegemiste kõrvalt on Anne siiani siiralt õnnelik, et ema ja elukaaslane teda tol ajal võimalikult palju aitasid – ilma nendeta ei oleks ta saanud nii palju loomadele pühenduda. 

Päev algab laudas

Anne hommikud algavad varavalges loomade söötmise ja lauda puhastamisega. Poeg Indrek toidab loomi, samal ajal kui Anne lüpsi ette valmistab c Rauniku talus kasutatakse torusselüpsi. „Veidi pärast üheksat on lüps tehtud ja poole kümneks tuleb Saaremaa Piimatööstuse auto,“ selgitab perenaine. Tema sõnul on Saaremaa Piimatööstus suur kogukonna aitaja ja eestvedaja ning hoiab elus vanu traditsioone ja väikseid majapidamisi.

Foto: Heikki Avent

Üle päeva läheb Mo Saaremaa piimatööstuse poole teele 1,6 tonni päikesemaitselist piima. „Kahjuks on häid karjamaid vähe saada,“ tõdeb perenaine ja lisab, et selle tõttu on talvised piimakogused isegi paremad kui suvised, kuna laudas olles saavad loomad lisasööta. Anne talupidamine ei ole küll mahe, kuna ka mahevilja ei ole kerge leida. Sellest hoolimata peab ta Saaremaa loodust väga puhtaks ja arvab, et sellepärast maitsevad just Saaremaa talunike piimast valmistatud tooted kõige paremini. 

Kui Anne aga laudas ei askelda, võib teda leida hoopis karjamaalt loomade juurest nendega juttu rääkimas ja neid kallistamas.

Peretraditsioonide jätkamine

Kuigi Anne on Rauniku talu kõik need aastad peamiselt üksi vedanud, siis selle aasta sügisel liitus talupidamisega tema tubli poeg Indrek, kes lõpetas kevadel Maaülikooli. Ka peretütar on loomadega lähedalt seotud – Gaili lõpetas Maaülikooli veterinaari eriala ja töötab Lääne-Saaremaal loomaarstina. Koos tütrega võetigi puhtatõuline gallovei lihakari, kus on nüüd 15 looma. Peale pererahva käib talus abis üks asendusteenistuse läbija. Iga päev tegutseb laudas ka üks tubli kohalik noormees, kes on Anne sõnul kõige parem tööline, keda võiks tahta.

Foto: Heikki Avent

Anne unistuseks on pojaga üheskoos ehitada loomadele uus suur automatiseeritud laut. Ta küll ei usu lüpsirobotisse ja arvab, et inimese käed on ikka kõige paremad, kuid arvab siiski, et automatiseeritud söötmine annaks kindlasti rohkem vabadust ja mugavust nii pererahvale kui ka loomadele. Tulevikus sooviks Anne juhtimise rohkem pojale üle anda. „Nii jääks mul rohkem aega oma seltsielu jaoks ning saaks vahel sõbrannadega kohvikus jutustamas ja tantsimas käia,“ lisab perenaine naeratades.

Traditsioonid, mis püsivad

Perenaine Anne ei ole kunagi unistanud väga suurest talust, vaid peab oluliseks, et kõigil oleks hea olla. „Minu jaoks on kõige tähtsam, et loomad, kaasa arvatud koduloomad, oleksid söödetud ja hoitud. Ka enda kodu peaks olema korras, siis ongi kõik väga hästi,“ mõtiskleb Anne ja lisab, et kodu on tal just tänu loomadele.

Foto: Heikki Avent

Perenaine tunneb aga muret, et noori on maal vähe. Eriti neid, kes sooviksid kunagi alustatud traditsioone jätkata. „Järeltulevad põlved on vanadest traditsioonidest väga võõrdunud ega austa seda tööd,“ lisab ta. Nii tunneb ta ikka natuke rõõmu, et on oma lastele suutnud teatud määral loomaarmastust edasi anda, ja loodab sisimas, et nende peretraditsioonid jätkuvad veel mitu põlve. „Minule andsid tugeva vundamendi vanemad, mina olen ehitanud sellele päris vastupidavad seinad. Tulevikus loodan, et minu lapsed ehitavad seintele ka kindla katuse,“ unistab põline saarlane.