Nipid

Etiketi asjatundja selgitab: kalmistul käies pea kinni neist kirjutamata reeglitest! (15)

Kristiina Sika, ajakiri Tiiu, 24. detsember 2020 13:23
Surnuaias ollakse omaette ja lubatakse ka teistel olla, nii kehtivad seal oma kirjutamata reeglid.Foto: Aldo Luud
Käisin täna hommikul esivanemate haudasid korrastamas ja süütasin nende mälestuseks küünla. Koju tulles jäin ma mõttesse. Neil aastail, kui olen surnuaias käinud, on mul enamasti vedanud. Kalmistul on valitsenud vaikus ja väärikus, mis on sellele kohale omane. Kahjuks on olnud ka mõrupille. 

Just detsembris tasub võtta see aeg ja endale selgeks teha, kuidas hoolida lahkunud lähedaste peale mõtisklevate inimeste hardushetkedest.

Samal teemal

Surnuaias ollakse omaette ja lubatakse ka teistel olla, nii kehtivad seal oma kirjutamata reeglid. Esimene – liigutakse ainult selleks ettenähtud radadel. On täiesti lubamatu astuda võõrale hauale või ka selle piirdele. Ei ole vabandus, et muidu ei pääse oma lähedase kalmule ligi või tuleb teha suur ring.

Ühtlasi tuleb jälgida, et hauapiirdest ei sõidetaks üle lapsevankri või rattaga. Jah, pean tõdema, et ratastooliga ilmselt ei ole alati kõige lihtsam sellest nõudest kinni pidada, kuid alati on olemas lahendus. Meie kõikide lähedaste hauaplatsid on pühad ja puutumatud. Sellega peab arvestama.

Teine kirjutamata reegel on vaikuse hoidmine. See ei tähenda, et omavahel või kadunukesega ei võiks rääkida. Pigem tuleb jälgida, et ei tõstetaks häält. Teie jutt ei tohi häirida kedagi teist. 

Kindlasti ei ole surnuaed koht, kus arendada vestlust võõrastega. Enamik inimesi läheb sinna, et mälestada lähedasi, mitte uusi tutvusi sõlmima. 

Mobiiltelefon tuleks panna vaikse režiimi peale. Vastu võtta soovitan vaid äärmiselt vajalikke kõnesid, sest pärast kalmistult lahkumist saab ju tagasi helistada. Kõik muud tegevused mobiiltelefoniga tuleks samuti lükata aega, kui ei viibita enam surnuaias.

Lapsi ei pea koju jätma, küll aga tuleb neilegi käitumisreegleid selgitada. Maast madalast peab teadma, et rahupaigas tuleb olla vaikselt. See ei ole koht kilkamiseks ega mängimiseks. Lemmikloomad tuleb aga koju või sõidukisse jätta. 

Minu vanemad õpetasid mulle, et surnuaiast ei võeta midagi kaasa. Sellest olen kogu oma elu kinni pidanud. Hoopiski ei mõista ma inimesi, kes näppavad midagi haudadelt. Jah, kui tunnete kadunukest või tema lähedasi, võite sealt ära koristada põlenud küünla. Üldiselt vastutavad kalmu korrashoiu eest lähedased.

Olen surnuaias kohanud niisama haudade vahel lonkijaid, varem isegi turiste. Ka nemad teevad seda vaikselt ja väljapeetult. Sobilik on pildistada vaid hauakive või riste, aga mitte kunagi ei jäädvustata võõraid inimesi ega matuseid. Täiesti lubamatu on korraldada surnuaias fotosessiooni. 

Mida ma pean samuti sündsusetuks, on trenni tegemine. Jooksmine ja jalgrattaga kihutamine jäägu ikka rahupaiga väravate taha. 

Siinjuures ma teen vahet, kas see on treening või lihtsalt liigutakse näiteks kepikõndi tehes või jalgrattaga. Kui surnuaia radadel liigutakse igapäevastes, mitte spordiriietes, ei kihutata ega segata teisi, siis miks mitte. 

Riietus on igaühe enda valida, kuid viisaka käitumise juurde kuulub nõue, et see ei tohi teisi riivata. Väljakutsuvates või pesemata riietes isikud ei ole teretulnud. Surnuaeda külastades tuleb mõelda rohkem teiste tunnete, mitte enda mugavuse peale.