Inimesed

Eesti inimesed arutlevad: millist helkurit tasub usaldada?  

Laura Liinat, 14. oktoober 2020, 17:50
Kuigi laternad ääristavad aina enam teepervesid, pole nendega kaetud kõik kohad, et jalgsi ja rattaga liikujad võiksid end turvaliselt tunda. Foto: Zeeshaan Shabbir / Pexels
Kuigi laternad ääristavad aina enam teepervesid, pole nendega kaetud kõik kohad, et jalgsi ja rattaga liikujad võiksid end turvaliselt tunda. Uurisime kahelt helkurikandjalt, kuidas nad end pimedas märgatavaks teevad ja millal on nad helkivale aksessuaarile eriti tänulikud olnud.

Monika Tomingas (30) Tallinnast: „Helkur võib toetada ka teiste elusid.“

Samal teemal

„Sügishooaeg tuletab taas meelde riputada endale külge helkurid. Poodides on müügil ägedaid tooteid, mis nõuetele vastavat sertifikaati ei oma ja on vaid pimedas helkivad ehted. Minulgi on mantli küljes üks selline pross ja tagapool teatrilavastuselt ostetud elevandikujuline helkiv kleebis. Samas jälgin, et vähemalt üks kantavaist oleks ka n-ö päris helkur. Sügisel sõidan palju veel rattaga ja siis on abi ka ratta küljes põlevatest tuledest.

Vahepeal käisin laulutundides Tallinnast väljas ning liikusin sinna ja tagasi maakonna liinibussiga. Päris mitmel korral juhtus, et buss sõitis varem ära, jäi vahele või sõitis minust isegi suure hooga mööda. Seetõttu on mul kujunenud harjumuseks pimeda tee ääres bussi oodates helkurit ümber sõrme keerutada, nii et see paistaks tulede valguses hästi silma. Tänu sellele keerutan automaatselt helkurit ükskõik kus bussi oodates, ka linnas. Hea on ennast pimedal ajal kõikidele liiklejatele märgatavaks teha.

Kuna helkurid ripuvad mul tasku küljes puusa kõrgusel ja umbes 50 cm kõrgusel maast, siis kipuvad need kahjuks ka igale poole kinni jääma. Hooaaja jooksul läheb ikka paar helkurit kaduma. Siis ma väga pikalt helkuri valimisele aega ei pühenda – alati on tore soetada mõni selline, mis lisaks minu enda elu kaitsmisele toetab ka teiste elusid, nagu seda on näiteks Kingitud Elu fondi helkurid.“

Susan Suurkask (27) Harjumaalt: „Talviti näen välja nagu jõulupuu!“

„Olen elanud terve oma elu maal suure tee ääres. Koduümbruses jalgsi ja rattaga liigeldes olen tundnud alati teatud määral hirmu, et autojuht ei märka mind. Seetõttu olen harjunud kandma erinevate kottide ja riiete küljes helkureid. Kuna olen küllaltki pikka kasvu, siis kahjuks ei ulatu enamik helkureid mu põlve kõrgusele. Seepärast hoian koti küljes olevat helkurit nii madalal, et autojuhid mind teeservas kindlasti näeksid. Olen seda meelt, et helkureid olgu alati pigem rohkem kui vähem. Talviti näen välja nagu jõulupuu!

Lisaks rippuvatele helkuritele avastasin hiljuti tänu sotsiaalmeedia reklaamile enda jaoks ka helkursprei. Mulle meeldib selle puhul, et saan seda kasutada pimeda ajal jalutuskäikudel, kui tavaline helkur segaks liikumist või pole seda parasjagu kuskile kinnitada. Sprei toimib muidugi vaid kuiva ilmaga, sest vihmaga tuleb see kiiresti riietelt maha. Sama on ka pesemisel, aga siis saab seda iga kord uuesti pihustada.

Üldiselt tunnen end kõigi ostetud helkuritega nähtavana. Ostes juba vaatan, mismoodi see helgib. Samas on mu jaoks ka oluline, et helkur näeks hea välja – see on ju ka aksessuaar! Seepärast olen rõõmustanud väga kingituseks saadud käsitööna tehtud helkurite üle.

Enda nähtavusse usun ka seetõttu, et näiteks varahommikuti tööle minnes või õhtupimedas koju tulles on olnud olukordi, kus bussijuht on mind märganud just tänu sellele, et olen helkuriga meeleheitlikult lehvitanud. Helkuri kandmine on pimedal ajal hädavajalik – see peaks olema elementaarne käitumisnorm!“

Uurisime Nipiraamatu Instagrami jälgijatelt, kas ja millisel moel nad end
helkuritega nähtavaks teevad. Tulemused said sellised:

Koostanud Laura Liinat.Foto: ekraanitõmmis ajakirjast Nipiraamat

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee