Inimesed

ÜHE PILDI LUGU | Jaak Sooäär esimest korda Jazzkaare pealaval: olin nii närvis, et kontserdi ajal läks kaks kitarrikeelt katki 

Helen Serka-Sanchez, 12. oktoober 2020, 18:00
Suur või väike lava? Oma võlud on nii õdusatel klubidel kui ka suurtel lavadel, kus möllata saab, ütleb kogenud muusik Jaak Sooäär. Samas peab ta kontserdi edu puhul oluliseks ka publikut.Foto: RATESTUUDIO
Džässmuusik Jaak Sooäär meenutab, kuidas trioga The Dynamite Vikings toimus nende esimene ülesastumine Jazzkaare pealaval 22 aastat tagasi. Sellest bändist on kujunenud Jaagule üks tähtsamaid muusikalisi verstaposte, kellega on aastaid koos mängitud.

Millal ja kus on see vana pilt tehtud?

Samal teemal

Jaak (48): „See pilt on tehtud 1998. aasta aprillis Sakala keskuse suures saalis. Seal asus pikki aastaid Jazzkaare pealava. Nüüdseks lammutatud saal oli suurepärane koht nii publikule vaatamiseks kui ka esinejatele mängimiseks.“

Kes on pildil?

Jaak: „Pildil on minu Kopenhaageni trio The Dynamite Vikings koos Rootsi bassisti Thommy Anderssoni ja Taani trummari Karsten Mathieseniga. Algselt pidi meiega koos esinema Taani kitarrilegend Pierre Dørge. Tema pärast meid pealavale lubatigi, aga kahjuks jäi ta haigeks ning pidime ilma temata hakkama saama. Valmistusime selleks kontserdiks mitu kuud – see oli selle bändi kõige esimene ülesastumine.“

Miks see pilt sulle tähtis on?

Jaak: „See oli väga suur sündmus pääseda oma muusika ja kontseptsiooniga suurele lavale. Kõigele lisaks õpetasin oma Skandinaavia sõbrad kontserdi jaoks eestikeelset vastlalaulu laulma. See oli veel aeg, kus džässi ja regilaulu segunemine ei olnud nii enesestmõistetav.

Nägin kevadel selle kontserdi televisioonisalvestust ja oli väga lõbus vaatamine. Kuna viikingid on vitaalne ja veidi süüdimatu bänd, lubasime ka kontserdi valgustajal kõik oskused ja trikid mängu panna. Pärast kuulajad rääkisid, et meie selja taga käis pidev virvarr ja liikumine. Tookord oli džässikontsertide atmosfäär üsna konservatiivne, et muusikat mitte segada. Valgustaja oli ootamatult saabunud vabaduse üle väga rõõmus.“

Mis tunne oli suurel laval musitseerida?

Jaak: „Mäletan, et istusime enne kontserti lava taga garderoobis ja igaüks keskendus omaette. Esinemine oli meie jaoks väga tähtis, nagu sõtta minek. Olime kontserdi jaoks ennast maksimaalselt ette valmistanud ja see tuli ellu viia. Jazzkaare pealava on ilmselt kõige kaalukam lava, kus Eestis esineda. Väga hea, et festival jätkuvalt sinna välismaa tähtede kõrvale ka oma muusikuid lubab.“

Tähtis kontsert 1998. aastal: Jaak Sooäär tunnistab, et pääsemine Jazzkaare pealavale oli suur sündmus, mille jaoks valmistuti mitu kuud. «Kuna meie muusika on vitaalne ja veidi süüdimatu, andsime ka valgustajale vabad käed. Ta oli selle üle väga rõõmus,» meenutab muusik. Tänu sellele saatis kontserti vägev valguse virvarr.Foto: erakogu

Jaak: „Ma ei oskagi öelda. Päris esimestel aastatel olin Jazzkaarel innukas pealtvaataja, sealt edasi mõni aasta olin Jazzkaare pressiesindaja ja siis hakkas juba kontserte ka tulema. Kõige esimene kontsert oli mul Jazzkaarel ansambliga Ajastajad Von Krahli teatri baaris. Olin nii närvis, et kontserdi ajal läks kaks kitarrikeelt katki.“

Millistes paikades on sulle kõige rohkem meeldinud esineda?

Jaak: „Mõnus on mängida õdusates klubides, kus publik on lähedal ja vahel pole võimendust vajagi. Aga ka suur lava on tore, sest seal saab möllata. Esineja jaoks sõltub lava ja saali suurusest väga palju – rõhku tuleb pöörata erinevatele detailidele.

Suure osa kontserdi edukusest määrab ka publik. Mängisime hiljuti trioga ühe kontserdi videoülekandena välismaa festivalile ja tühjas saalis pärast loo lõppu haudvaikuses mikrofoni „Thank you“ öelda on kuidagi kõhe. Kui publikust peegeldub mõnusat energiat, on muusikul palju lihtsam mängida.“

Kuidas sa end lavale minekuks ette valmistad?

Jaak: „Kodus ja reisil on see tihti erinev. Kodus (selle alla võib liigitada terve Eesti) on palju lihtsam: lähed kohale, heliproov, väike kohv, võib-olla ka kook, ja lavale. Reisil peab jõuvarudega ökonoomselt ringi käima. Kui eelmine öö on reisimise tõttu lühikeseks jäänud ja on olnud ootamist lennu- või rongijaamades, tuleb lõdvestuda, et laval energiat jätkuks. Võib vist öelda, et hea kange kohv on paljud rasketes oludes tehtud esinemised päästnud. Muid rituaale ei olegi. Kõik minu bändid on mõnusad seltskonnad ja koos aega veeta enne ning pärast kontserti on tore.“

Jaak: „Kõige tähtsam on üksteist kuulata. Ilma selleta on väga raske midagi koos tekitada. Kõige paremad muusikud oskavad kaasmuusikute mõtteidki lugeda. Nad aimavad juba ette, mida sa järgmiseks teha kavatsed, ning on sinuga alati kaasas.

Džässmuusikuna olen harjunud musitseerima väga erinevates kontekstides ja partneritega eri stiilidest ning tihti on vaja nende järgi joonduda. Ideaalses olukorras on kõik osapooled paindlikud ja arvestavad üksteisega. Muusikas on samamoodi nagu suhetes üldiselt, kus osaga klapib paremini kui teistega. Selliseid erilisi klapiga suhteid tuleb osata hoida.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee